Tegelikult ei taha me ju teada, mida sõdurid lahingus läbi peavad tegema. Me ei taha päriselt teada, kui paljusid lapsi meie ühiskonnas pilastatakse ja väärkoheldakse, või kui palju paare – peaaegu kolmandik, nagu selgub – kasutavad paarisuhte mingis etapis vägivalda. Me tahame perekondadest mõelda kui turvalistest rahusadamatest südametus maailmas ning uskuda, et meie kodumaa on asustatud valgustatud, tsiviliseeritud kodanikega. Eelistame arvata, et julmust võib kohata ainult kaugetes paikades /…/. Vaatlejatel on valu pealtnägemist piisavalt raske taluda. Kas peaks siis imeks panema, et traumeeritud isikud ise ei suuda selle mäletamist välja kannatada ja otsivad sageli pelgupaika uimastitest, alkoholist või enesevigastamisest, püüdes talumatuid mälestusi blokeerida?
Bessel van der Kolk, “Keha peab arvet” (2020, 17-18)
Kogemuslugude projekti raames olen intervjueerinud mitmeid inimesi, kel on diagnoositud posttraumaatilist stressihäiret (lühendatult PTSH, inglise keeles post-traumatic stress disorder ehk PTSD). Nii mõnelgi juhul on tegu hoopis kompleksse posttraumaatilise stressihäirega (K-PTSH), mida tunnistab küll uusim rahvusvaheline hindamisklassifikatsioon 11 (RHK-11), mis kehtib ametlikult alates 1. jaanuarist 2022, kuid kuna see pole veel eesti keelde tõlgitud, ei saa seda hindamisel riiklikult veel kasutada ning ametlikult saab diagnoosida vaid PTSH-d, kehtiva RHK-10 alusel. Küll aga on ilmne, et kahel häire diagnoosil teevad vahet nii arstid, psühholoogid kui patsiendid. Ka siinkirjutajal on olnud K-PTSH diagnoos ning isiklik pikk teekond sellest taastumisel.
Traumaatiliste sündmuste mõju psüühikale ei ole veel õpitud piisavalt tõsiselt võtma, eriti, kui selliseid sündmusi on inimesel toimunud palju lapsepõlves. Paradoksaalselt on üks trauma reaktsioonidest ka mälu kadumine – see on üks keha kaitsereaktsioonidest, et inimest ellu jätta, ent täiskasvanuea vaimse tervise probleeme see siiski ära ei hoia. Kõik abi osutajad ei ole ka piisavalt traumateadlikud, et tunda ära sümptomeid, mille alusel tuvastada traumaga seotud mustreid ka juhul, kui inimene ise neid nimetada ei oska. Seetõttu võib ravi fookus jäädagi vaid sümptomite vaigistamisele, diagnoosida võidakse kattuvate sümptomite tõttu valet häiret või on inimesel välja kujunenud nii destruktiivsed enesega toimetulekuvõtted, et selgi juhul ei pruugi jaguda ressursse algpõhjusega tegelemiseks. Selle asemel võidakse diagnoosida näiteks isiksusehäireid ja väga levinud on ka depressioon, mis on sümptom PTSH-st. Loomulikult on oluline ravida depressiooni igal juhul, ükskõik, mis põhjustel see on tekkinud, kuid oluline on teada, millest see on tekkinud ja näha seoseid (kogu) elatud eluga.
Negatiivse tendentsina peab siinkohal välja tooma, et väärkoheldud naisi tembeldatakse isiksushäiretega (loe lähemalt). Ühest küljest selgitab sellist lähenemist sümptomite kattuvus, kuid teisalt peaks olema ilmne fakt, et kui naine on väljendanud väärkohtlemise kogemusi, tuleb seda diagnostilisel hinnangul tõsiselt võtta. Toon näite enda kogemustest. Oma lapsepõlvest ja täiskasvanuea väärkohtlemisest kahele klinitsistile rääkinud, pidasid nood mehed traumadest hoolimata paslikuks tituleerida mind isiksushäirega. Aastaid hiljem, kui olin saanud mitmest muust allikast kinnitust, et mu raskused on seotud hoopis komplekstraumaga ning seda ravides sai omakorda ilmsiks, et mul on ka autism ja ATH. Viimati nimetatud aju eripärad on trauma vastuvõtlikkusele aga rohkem avatud (loe lähemalt). Traumateadmiste puudulikkuse tõttu võib reaalselt ja korduvalt retraumatiseeritud inimesel lisaks õigeaegse abi kättesaamatusele süveneda usaldamatus nii maailma kui meditsiinisüsteemi suhtes. Hoolimatuse hinnaks võib sel juhul olla ka inimelu.
Posttraumaatilise stressihäire kui diagnoosi ajalugu
Vaimse tervise valdkonnas valideeriti PTSD diagnoosina aastal 1980, kuigi selle eelkäijateks saab pidada RHK III klassifikatsioonile eelnenud analoogseid ja vähemtäpseid termineid aastatel 1952 ja 1968. Just sõjaveteranidega tehtavate uuringute tõttu on olnud võimalik täita diagnostilises manuaalis oluline lünk, millel on liikumapanev jõud olnud ka teistes sotsiaalvaldkondades, sest kokkupuuted traumaatiliste sündmustega on inimestel olnud kaua aega enne psühhiaatria enesegi teket. Tänapäeval tunnistatakse traumadeks ka (loodus)katastroofe, eritasandil väärkohtlemisi (sh lapseea hüljatus), küüditamist jms. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit.
Psühhiaater Bessel van der Kolk on oma raamatus “Keha peab arvet” (eesti keeles avaldatud 2020) kirjeldanud enda kogemusi Bostoni Veteranide Kliinikus, kus ta 1978ndal aastal tööd alustas. Ta tunnistab kohe oma sealse praktika algusaegu kirjeldades, et tema psühhiaatrilise koolituse ükski etapp ei valmistanud teda ette sellisteks katsumusteks, mida töö veteranidega talle tõi: “Läksin allkorrusel asuvasse meditsiiniraamatukokku, et leida raamatuid sõjaneuroosi, mürsušoki, lahingustressi või ükskõik millise muu mõiste või diagnoosi kohta, mis aidanuks mu patsientide seisundit pisutki selgitada. Minu üllatuseks polnud veteranide kliiniku raamatukogus ühegi sedalaadi seisundi kohta ainsatki köidet. Viis aastat pärast seda, kui viimane Ameerika sõdur Vietnamist lahkus, polnud sõjatraumadega tegelemine ikka veel kellelegi pähe tulnud.” (2020, 16-17). Van der Kolk leiab raamatukogust lõpuks siiski 1941 avaldatud psühhiaater Abram Kardineri teose The Traumatic Neuroses of War, mis kirjeldas Esimese maailmasõja järgseid tähelepanekuid ning hilisemal uuringul teisigi maailmasõdade järgselt avaldatud sõjatrauma õpikuid. Kardineri hilisemas tööst ilmneb aga tõsiasi, et huvi sõjast tingitud neurootilise häirituse käsitlemise vastu on nii avalikkuses kui psühhiaatrias olnud liiga muutlikud selleks, et teemat oleks olnud võimalik põhjalikumalt uurida. “Nähtust, mida Kardiner nimetas “traumaatiliseks neuroosiks”, nimetame tänapäeval posttraumaatiliseks stressihäireks /…/. Kardiner taipas juba siis, et sümptomite algupäraks on kogu keha reaktsioon läbielatud traumale.“ (2020: 17)
Ameerikast pärit hindamiskriteerium DSM-5nda (Diagnostic and Statistical Manual 5th Revision), 2013nda aasta väljaandes eristati PTSD ärevushäiretest ning sel on oma eraldi kategooria: Trauma- and Stressor-Related Disorders ehk trauma ja stressiga seotud häired. Eestis hetkel diagnostikas kasutusel olev RHK-10 kategoriseerib PTSH “raskete stressireaktsioonide ja kohanemishäirete” alla, mis on “emotsionaalse stressoriga otseselt seotud psüühikahäire”. See, kuidas häire PSTH-ga inimese elukvaliteedis tunda annab, ongi eelkõige seotud ägedate stressireaktsioonide üleskerkimisega, vastavalt sellele, mis olukorrad igapäevaelus kogetud traumat meenutavad. Traumakogemusega inimese jaoks ei pruugi jääda minevikus kogetu möödanikku, isegi, kui sellele otseselt ei mõelda või seda ei mäletata, sest reaktsioonid, mida trauma on tekitanud, on kehasse salvestatud inimese tahtest sõltumata. Selliste reaktsioonide ümber töötlemine nõuab väga palju tööd, mida tuleb teha nii vaimsel kui soovitatavalt ka füüsilisel tasandil, et keha ja vaim õpiksid uuesti ennast ja ümbritsevalt usaldama ja ohtusid adekvaatselt hindama. Läbitöötamata traumadel on kalduvus uuesti korduda, mis võib väljenduda alateadlikult sarnaste situatsioonide otsimises, flashbackide ehk mälestuste tahtest olenematutel üleskerkimisel, dissotsiatsioonis ja muudel viisidel. RHK-11 järgi võivad PTSH levinud sümptomaatilised avaldumisvormid hõlmata ka üldist düsfooriat (med. termin: “ebaolek, halb tunne, haiglane olek”), dissotsiatiivseid sümptomeid, somaatilisi kaebusi, suitsiidimõtteid ja -käitumist, sotsiaalset taandumist, liigset alkoholi- või narkootikumide tarvitamist traumamälestuste üleskerkimise vältimiseks või emotsionaalsete reaktsioonide ohjamiseks, ärevussümptomeid (sh paanikat) ning sundmõtteid või -käitumisi vastusena traumaga seotud mälestustele või meenutustele. PTSH-d kogevate inimeste emotsionaalne seisund hõlmab sageli viha, häbi, kurbust, alandustunnet või süütunnet, sealhulgas ellujääja süüd.
Trauma ei ole vaid see, mis on juhtunud, vaid omandatud ellujäämisstrateegia, et traumaatilise sündmuse kestel ellu jääda. Kuna traumaga ei sünnita, vaid sellega toimetuleku oskused õpitakse, siis on võimalik ebakohased ehk trauma tõttu tekkinud strateegiad ümber õppida.
Komplekstrauma (kompleksne posttraumaatiline stressihäire ehk K-PTSH) kui eraldi diagnoos
RHK-11, mille ametlik eestikeelde tõlkimine lõppeb 2026 lõpus, rõhutab häire puhul peamiselt sümptomeid ja raskusmäära, mitte trauma tüüpe, ning defineerib komplekstraumat järgnevalt:
Kompleksne posttraumaatiline stressihäire (K-PTSH) on häire, mis võib välja kujuneda pärast kokkupuudet äärmiselt ohtliku ja/või õudse sündmuse või sündmuste jadaga. Kõige sagedamini on need pikaajalised või korduvad kogemused, millest on raske või võimatu põgeneda (nt piinamine, orjus, genotsiidikampaaniad, pikaajaline koduvägivald, korduv lapsepõlveaegne seksuaalne või füüsiline väärkohtlemine). Sealjuures on kõik PTSH diagnoosimiseks vajalikud kriteeriumid täidetud. Lisaks iseloomustavad kompleksset PTSH-d tõsised ja püsivad emotsionaalse regulatsiooni probleemid; uskumused iseendast kui väheolulisest, alistatust või väärtusetust, millega kaasnevad häbi-, süü- või läbikukkumistunded, mis on seotud traumaatilise sündmusega; ning raskused suhete hoidmisel ja teistega läheduse tundmisel. Need sümptomid põhjustavad märkimisväärseid probleeme inimese isiklikus, perekondlikus, sotsiaalses, hariduslikus, tööalases või muus olulises toimimisvaldkonnas.
Põhjuste kohta, miks DSM-5 komplekstrauma diagnoosi eraldi ei defineerinud, võid lugeda siit (Eestis seda hindamiskriteeriumi ametlikult ei kasutata, kuid legitiimse teadmisena on mainitud diagnostiline manuaal rahvusvaheliselt tunnustatud). RHK-11 diagnoosi lisamise otsuse juures oli määravaks ka piisav tõendus, et võrreldes PTSH-ga on K-PTSH sagedasematel juhtudel seotud varajasema elu jooksul korduvalt kogetud lähisuhete traumadega ning suurema tõenäosusega toimetulekuraskustega. Diagnoosi kriteeriumid mainitud klassifikatsiooni järgi sisaldavad allolevaid tunnuseid.
Pärast traumaatilist sündmust tekivad kõik kolm traumajärgse stressihäire (PTSH) põhielementi, mis kestavad vähemalt mitu nädalat:
- Trauma korduv läbielamine pärast sündmuse möödumist, kus sündmus ei ole lihtsalt mälus, vaid seda kogetakse justkui pidevalt uuesti. See väljendub tavaliselt erksate pealetükkivate mälestuste või kujutluste, tahtmatute mälestuspiltide (flashback) või korduvate unenägudena, mis on temaatiliselt seotud traumaga. Mälestuspildid võivad varieeruda kergest (lühiajaline tunne, et sündmus toimub uuesti) kuni raskeni (täielik teadlikkuse kaotus ümbritsevast). Läbielamisega kaasnevad tugevad emotsioonid, nagu hirm või õudus, ning tugevad füüsilised aistingud. Läbielamine võib esineda ka puhtalt emotsionaalsel kujul, kui inimene kogeb samu tundeid nagu trauma ajal. Pelgalt meenutamine või sündmuse üle mõtisklemine ei ole läbielamise kriteeriumi täitmiseks piisav.
- Meelevaldne olukordade, mõtete, tunnete või tegevuste vältimine, mis võivad traumeerivat sündmust meenutada. See võib hõlmata sisemist vältimist (mõtete ja mälestuste tõrjumine) või välist vältimist (inimeste, vestluste, kohtade, tegevuste). Äärmuslikel juhtudel võib inimene oma keskkonda muuta (kolida, vahetada töökohta), et meenutusi vältida.
- Püsivalt tajutav ohutunne, mida väljendavad näiteks ülim ettevaatlikkus (hüpervigiilsus, ehk ülemäärane tähelepanu välisele) või tugevnenud ehmatusreaktsioon ootamatute stiimulite korral. Hüpervigilantsed inimesed kaitsevad end pidevalt ja tunnevad, et nemad või nende lähedased on vahetus ohus. Nad võivad võtta kasutusele uusi käitumisviise (nt mitte istuda seljaga ukse poole, kontrollida pidevalt tagasivaatepeeglit). Kompleksse PTSH puhul võib ehmatusreaktsioon mõnel juhul ka väheneda.
- Tõsised ja laialdased emotsioonide reguleerimise raskused. Näideteks on liialdatud reaktsioonid tühistele stressoritele, äkilised vihapursked, hoolimatu või ennastkahjustav käitumine, dissotsiatiivsed sümptomid stressi ajal ning emotsionaalne tuimus, eriti raskused kogeda rõõmu või positiivseid tundeid.
- Püsivad uskumused iseendast kui alaväärsest, lüüasaanust või väärtusetust, millega kaasnevad sügavad häbi-, süü- või läbikukkumistunded seoses traumaga. Näiteks võib inimene tunda süüd selle pärast, et ta ei põgenenud, alistus olukorrale või ei suutnud takistada teiste kannatusi.
- Püsivad raskused suhete hoidmisel ja teistega läheduse tundmisel. Inimene võib vältida suhteid, halvustada neid või olla sotsiaalsest suhtlusest vähesel määral huvitatud. Teine võimalus on intensiivsed, kuid lühiajalised suhted, mida on raske alal hoida.
Häire põhjustab märkimisväärset kahjustust isiklikus, perekondlikus, sotsiaalses, hariduslikus, tööalases või muus olulises funktsioneerimise valdkonnas. Kui funktsioneerimine on säilinud, toimub see üksnes märkimisväärse lisapingutuse abil. Lisatunnustena kaasnevad ka suitsiidsed mõtted ja käitumine, ainete kuritarvitamine, depressiivsed ja psühhootilised sümptomid ning somaatilised kaebused. Kompleksse traumajärgse stressihäire sümptomid võivad ilmneda kogu elukaare jooksul, tavaliselt pärast krooniliste, korduvate traumaatiliste sündmuste ja/või pikaajalist ohvristamist, mis kestab kuude või aastate kaupa. K-PTSH sümptomid on üldiselt raskemad ja püsivamad kui PTSH sümptomid. Korduvate traumade kogemine, eriti varases arengus, on seotud suurema riskiga K-PTSH välja kujunemiseks.
Taastumise võimalused
Kokkuvõtteks saan toibumisest rääkida eelkõige enda perspektiivist. Isiksusehäirete diagnoosid mind traumateraapiatesse ei suunanud, seega neist polnud mingit kasu. Meessoost arstide, ja nende nimedega seotud arstide suhtes on mul nüüd üsna tugevad eelarvamused ja avalik arvamus nende “legitiimsusest” seda ei muuda. Olen ülimalt tänulik 2019 lõpus kohatud uusimate traumateadmistega kursis olnud psühholoog-nõustajale, kes esimest korda sai minu kirjelduste järgselt aru, mis seosed on minu noore täiskasvanu elu ja lapsepõlve vahel. Olin esimest korda päriselt nähtud. Mitte diagnoosiga paika pandud, tablette täis topitud, vaid NÄHTUD. Olin ülikoolis ja oma elu kõige vägivaldsemas suhtes, sest valisin samasuguseid olukordi, mida kodus nägin ja tajusin normaalsetena ega mõistnud, miks ma tegelikult valus elamisest nii sõltuvuses olen.
Parimad tehnikad on minu taastumisel olnud EMDR, Liigvastutavate naiste tugigrupp, holistiline regressiooniteraapia, ashtanga vinyasa jooga. Täna julgen siia lõppu lisada ka šamaani vastuvõtud, kus sain viimased lahtised otsad hingelisel tasandil läbi põletatud. Ma ei ütle, et komplekstraumal pole nüüd mu elu üle enam mingit võimu ja ma olen “täielikult terve”, aga ma suudan siiski üles kerkivate triggeritega ehk päästikutega toime tulla, valimata selleks enam destruktiivseid vahendeid. See, et olen võtnud vastu otsuse mitte vältida teatud kohti või inimesi, kes võivad mu mineviku versioone üles tuua, on üsna uus eluperspektiiv. Ma ei taha enam karta, sest ma olen nii väsinud hirmul elamisest. Samas ei oota ma ka, et unenäod lapsepõlvekodust kunagi lõppeksid, sest seda ma kontrollida ei saa, aga ma tulen selle teadmisega toime. Viimasel psühholoogi vastuvõtul suutsin ma esitada oma probleemolukorra koos adekvaatse analüüsiga, mille suutsin moodustada kõigi nende tööriistadega, mida olin aastate jooksul õppinud. Olen jõudnud oma keha usaldamiseni, oma mõistuse loogilise selguseni ja teadmiseni, et väärin ainult emotsionaalselt turvalisi suhteid ning mul on täielik õigus ja isegi kohustus kaitsta end valede ja manipulatsioonide eest. Ja olgugi, et võib-olla läheb mul ka järgmise tugeva emotsionaalse stressireaktsiooni olukorras nädal aega, et end taas “paika saada” – ma olen selleks siiski võimeline, sest nüüd on mul valik, kuidas ma asju lahendan. Enne õiget diagnoosi ja abi inimestelt, keda ma suutsin usaldama õppida, mul seda valikut ei olnud.
*
Vahetult peale PTSH-st kirjutamise algust leidsin Facebookis jagatud postituse sõjaveterani poolt. See on tõendiks reaalsest ja aktuaalsest probleemist, mis pole riiklikul tasandil leidnud sellele väärilist tõsiseltvõetavust, mistõttu on oluline reageerida just EPillil. Süsteemne retraumatiseerimise näide allolevas loos. Kuna algupärane PTSD “avastati” üldsegi veteranide tõttu, on äärmiselt silmakirjalik, et süsteem, mis tegeleb riiklikul tasandil sõjalise valmisoleku planeerimisega, nimetades seda “kaitsmiseks”, eitab ellujääjate surmaga seotud psühholoogilisi tagajärgi.
Artjomi lugu. Kopeeritud tema Facebooki seinalt tema nõusolekul, avaldatud 6.11.2025:
“Mu sõbrad ja toetajad. Pean teiega jagama midagi väga rasket.
Minu nimi on Artjom Heinsaar. Olen Eesti Kaitseväe veteran. Olen andnud oma tervise ja parimad aastad teenistusele, käies kuuel välismissioonil Afganistanis ja Malis.
Ma tulin tagasi nähtamatu, kuid laastava haavaga. Selle haava nimi on kompleksne posttraumaatiline stressihäire (C-PTSD). See on haigus, mis on röövinud minult une, rahu ja võime tunda rõõmu. See on haigus, mis on mind korduvalt viinud suitsiidaalse kriisi äärele.
Olen kuid ja aastaid võidelnud mitte ainult selle haigusega, vaid ka süsteemiga, mida ma kunagi teenisin. Olen palunud Eesti riigilt ja Kaitseväelt, et nad tunnistaksid oma vastutust ja annaksid mulle seadusega ettenähtud ravi ja tagatised, mida vajan ellujäämiseks.
Vastutasuks olen saanud bürokraatlikke keeldumisi. Mulle on öeldud, et mu trauma pole “piisavalt tõendatud”, sest puudub “konkreetne paber” või “tööõnnetuse raport”.Nagu kuue missiooni kumulatiivne õudus ei oleks piisav.
See halastamatu võitlus ja pidev vastutuse eiramine on mind murdnud. Meditsiinilised eksperdid on kinnitanud, et Kaitseväe-poolne keeldumine on minu seisundit otseselt halvendanud ja viinud mind tagasi kriisiseisundisse.
Olen jõudnud oma piirile.
Homme,07.11.2026, lähen ma taas psühhiaatriahaiglasse. Minu suitsiidirisk on arstide hinnangul äärmiselt kõrge. Ma lähen sinna, et püsida elus.
Aga samal ajal, kui ma võitlen haiglavoodis oma elu eest, jätkub minu võitlus õigluse eest. Minu pere vajab tuge ja minu juriidiline võitlus nõuab vahendeid. Ma ei saa seda enam üksi teha.
Süsteem on minust justkui lahti öelnud.
Sellepärast pöördun ma teie poole – minu viimase tugiliini poole.
Palun aidake mul ja mu perel see aeg üle elada. Iga annetus, iga sent, läheb otse minu juriidiliste kulude katteks ja pere toetamiseks sel ajal, kui ma olen ravil ega saa ise nende eest seista.
See on palve veteranilt, kes andis kõik, aga keda ähvardab nüüd kõik kaotada. Palun aidake mul see viimane ja kõige raskem lahing võita – lahing oma elu ja väärikuse eest.
Konto number: DE36100110012623145334
Saaja: Artjom Heinsaar
Selgitus: Veterani toetus
Aitäh, et te olemas olete. Ärge unustage meid.”
Eesti Vigastatud Võitlejate Ühing
Lisaks: eestikeelsed viited allikatele, mis aitavad mõista posttraumaatilise häire tähendust
- Delfi podcast “Vaimse tervise heaks”
1.02.2023 “Trauma tagajärjed nii psüühikas kui ka käitumises ei kao iseenesest, need korduvad” – kuulatav siit
- Psühholoogilist traumat arvestav praktika ehk traumateadlik praktika on raamistik, mis aitab traumast tulenevate vajadustega arvestada. See pakub 6 selget põhimõtet ja räägib lahti trauma psühholoogiliste aspektidega arvestamise eeldused. Õppematerjal suunatud traumeerivate sündmuste ja traumakogemusega inimestega lähedalt kokkupuutuvatele inimestele ja organisatsioonidele.
Psühholoogilist traumat arvestava praktika e-kursus:
https://www.palunabi.ee/et/psuhholoogilist-traumat-arvestav-praktika
Sama e-kursusega seotud trauma tüüpe tutvustav video:
Triin Tasuja
