Taastumise määra tuvastamine on kogemuslugude projekti üks olulisimaid ülesandeid. Kuigi võtame arvesse personaalse taastumise unikaalseid kogemusi, siis on oluline personaalsete lugude sees mõista ka universaalsemat tasandit. Metoodika kogemuslugude tegemisest, mille eesmärk on muuta ühiskondlikul tasandil kultuurilisi hoiakuid vaimse tervise suhtes, eeldab ka struktuursete kriteeriumite loomist lugude ülesehitusele. Allpool selgitan, miks on vajalik käsitlus piisavast taastumisest ja kuidas praeguses tööetapis selle poole liigun.
Selleks, et vähendada stigmasid, tuleb välistada stigmatiseerituse süvendamist – just see on piisava taastumise kriteeriumite loomise tuum. Kultuuriliste hoiakute muutmine ühiskonnas, kus vaimsest heaolust mõtlemine ei ole veel kujunenud juurdunud väärtuseks, vaid kannab veel lähiajaloo taagana alavääristavaid hoiakuid, tuleb kogemusloo rääkimisel olla sihipärane. Viimane tähendab, et publiku hulgas tuleb arvestada kaua püsinud kultuuriliste normide ning ka nende ekstreemsete versioonidega ehk inimestega, kel on vaimsest tervisest ning psühholoogilisest heaolust väga piiratud või lausa puudulikud teadmised. Mitmetest intervjuudest välitööl on ilmnenud hoiakud, mis taasiseseisvumise algusaega meenutades on psühholoogilise abi kättesaadavust kirjeldanud puudulikuna. Hoolimata möödunud aegade vaimse tervise abi kättesaadavuse raskustest on mitmed inimesed sellest hoolimata jõudnud kogemuslugude projektini ning piisavalt taastunud, et teistega oma lugusi jagada. Samas kinnitavad nad enda kogemuste ja teadmistega ka seda, milline on taasiseseisvumise aja kultuuriline taak, mis on üks juurpõhjusi, mille pärast vaimse tervise raskustesse endiselt halvasti suhtutakse.
Metoodiliselt tuleb seega võtta arvesse, et kultuuris sisalduvad hoiakud on rasked muutuma, isegi, kui muudatusteks luuakse soodsamad tingimused – inimeste suhtumise muutumine on pikk protsess. Seda ei saa ka kuidagi kiirendada lihtsama vastupanu teed minekuga, lastes mõtlematult eetrisse iga sõna ja iga inimese, kes lihtsalt maailma tahab päästa. Piisav taastumine viitab sellele, et eelkõige on “päästetud” iseennast – ja see annab võimaluse ka teistele sel teel liikumiseks.
Kui me tahame, et psüühikahäiretega inimesi võetaks võrdväärsete inimestena, tuleb nende kogemusi esitleda terviklike ning põhjalikult läbi mõeldutena. Psüühikahäiretest piisavalt taastunud inimene, kes on ka tegelikult valmis oma lugu jagama, on avatud oma loo konstruktiivsele vastukajale, võtmata sellele antud sisulisi kommentaare isikliku rünnakuna. Loomulikult võib alati arutleda selle üle, kuidas keegi midagi tõlgendab – ja see ongi sisu toimetamise kõige olulisem tegevus ja selle toimumise võimalikkus on iseenesest tõend inimese paindlikkusest näha endaga toimunut eri perspektiividest. Oluline on ka mõista oma rolli kogemusloo jagamisel: selle rääkimise eesmärk peab toimuma kolmanda osapoole jaoks.
Minu senised kogemused lugude koostamisel on loonud umbkaudse arusaamise taastumise eri etappidest, mis on psühholoogiliselt kõik olulised, ent silmas pidades projekti eesmärki stigmade vähendamisest, tuleb mul potentsiaalse kogemusloolise kõrval vaadata ka sotsiaal-kultuurilist konteksti. Kuidas saavad selle projekti osalised oma lugudega kõige efektiivsemalt panna liikuma olulist ühiskondlikku muudatust, laskumata lihtsustamisse ega kinni jäämata stereotüüpsesse mõtlemisse? – Taoliste aspektide välistamine ongi metoodika kirjutamise ja pikkade intervjuude ning lugude eesmärk. Kuna inimene on rohkem kui tema diagnoos, tuleb teda näidata tema nii tugevustes kui haavatavuses, ent ka emotsionaalses küpsuses ja psühholoogilises eneseteadlikkuses.
Kogemuslood on lood elust tavalise inimesena, kes mõistab oma eripära väärtust, tal on eneseväärikus ja lugupidamine nii enda kui teiste vastu, sest ta teab, et tal on võime tulla toime keeruliste kogemustega. Minu roll antropoloogina on tal aidata kirjeldada oma teadmisi sel moel, et need saaksid olla arusaadavad ühiskonnas, kus negatiivne stereotüüp veel liialt tihti esile kerkib. Seetõttu tuleb minul kaardistada laiem pindala inimese elust, kui vaid see versioon, mida ta esmaselt mulle esitleb. Avaliku kogemuslooni jõudmine on koostöö kahe piisavalt taastunud inimese vahel, mis sisaldab intellektuaalset mõttevahetust ja on kaastundlik, kuid mille juures säilib ka kriitiline mõtlemine. Antropoloog vastutab selle eest, et inimene end tahtmatult ei ohvristaks, alavääristaks ega väljendaks enesestigmasid või võrdleks end teistega. Töö kogemusloolisega enne avalikku lugu peab tuvastama avaliku stigma ja enesestigma suhte – intervjueerimise käigus uurin, kuivõrd on inimene võtnud omaks avaliku stigma ehk internaliseerinud väliseid hoiakuid enda identiteedina ning välistan nende väljendamise avaliku loo sees.
Töö kogemuslooga ei pruugi olla lihtne, kui inimese individuaalne vastutus oma elu ees on veel nõrk. Muidugi on taastumine individuaalse kuluga, ent meie projekti raames piloteerime kogemuslugusid, mis loovad avaliku loo standardi vaimsest tervisest rääkimiseks. Psüühikahäireid kogenud inimeste esindamine peab muutuma inimväärikust hindavaks teemaks, et Eestis saaks areneda arusaam hea vaimse tervise olulisusest. Siinjuures tuleb arvesse võtta ka sotsiaalset kujutlusvõimet, mis tähendab, et inimese eluloos kajastuvad ka need narratiivid, mis tulenevad ühiskondlikus ruumis käibivatest tõdedest, mis on seotud lähiajaloo, (tervishoiu) poliitika ja päritoluga. Psüühilised seisundid ei ole keskkonnast sõltumatud nähtused, vaid paljude tegurite koosmõju, mis avaldub psüühikahäire välja kujunemise teekonnas. Kogemuslugu sisaldab ka nende tegurite arvesse võttu, mis omakorda eeldab oma loo teistega jagajalt seda, et ta on võimeline analüüsima teda ümbritsenud keskkondi ning nende mõju oma tervisele. Mainitud mõjude teadvustamine on osa taastumise võimalikkusest ja annab lootust rääkida piisavast taastumisest. Kui kliiniline taastumine viitab sümptomite leevenemisele, siis piisav taastumine, persoonaalse taastumise kontekstis tähendab, et selleks, et kogemuslooline avalikkuse ees rääkida saaks, peaks ta mõistma psüühikahäiret laiemas kontekstis. Mis on kogemusteadmise võimalused muuta stigmadest läbi imbunud ühiskonda laiemal tasandil on küsimus, millele otsin vastuseid koos kogemusloolistega, et selle koostöö tulemusel kirjutada lahendusvõimalused lahti metoodikasse.
Triin Tasuja
