Psüühikahäiretest

Kuidas mõista psüühikahäiret?

Etümoloogiliselt

Sõnaveeb defineerib kahest eri mõistest koosnevaid sõnu järgnevalt:

Psüühika – “1. teadvusega seotud nähtuste kogum, inimesel ja kõrgematel loomadel peaaju talitlusega seotud võime kogeda keskkonda ning selle järgi oma käitumist muuta 2. inimese hingeelu, tema sisemaailm (ka kitsamalt mõne psüühilise seisundi v. omaduse kohta).”

Häire – “1. (ajutine) korrast ära olek, või rike, mingi takistus või segav asjaolu Ja sõna psüühikahäire vastavalt: “vaimse tervise häire, käitumises, tundmustes või mõtlemises avalduvate haigusnähtude kogum, mis põhjustab inimesele vaevusi või häirib tema toimetulekut.”

Filosoofiliselt

Filosoofiliselt terminit lahates tuleb mõista, et kontseptsioon “psüühikahäire” on kasutusel eelkõige poliitiliselt kallutatuna, sisaldades endas eelkõige meditsiini- ja sotsiaalpoliitika pärusmaid. Terminit “psüühikahäire” kasutatakse inimese suhtes, kes kas kuulub (tunnistab end häirituks) või ei kuulu (ei tunnista, nt sundravi patsiendid, psühhootilistes luuludes jms) psüühiliselt häiritute hulka. Kuna psüühiline häiritus võib olla erineva kulgemisega ning kujunenud erisugustel põhjustel, ei ole võimalik seda defineerida vaid üheselt arusaadaval moel.

Sotsiopoliitilistes aruteludes aga märgistatakse psüühikahäiretega inimesi kui kultuuri keskmisest erinevate psüühiliste eripäradega inimesi, kelle vaimne, emotsionaalne või kognitiivne seisund tekitab neile olulisi raskusi igapäevaeluga toimetulekul, suhtlemisel või ühiskondlikus elus osalemisel.
Psüühika häiritust saab hinnata nii inimene ise lähtuvalt enda heaolule seatud tingimustest, või keegi väline, juhul, kui inimese käitumine mõjutab ümbritsevate heaolu. Psüühikahäireid haiguseks pidada ei ole objektiivne tõde, vaid subjektiivne veendumus isegi juhul, kui sellisel subjektiivsel arvamusel on loendamata enamik.

Meditsiiniliselt

Psüühikahäire diagnoose saab panna ainult psühhiaater. Diagnostilistes uuringutes võtab psühhiaater arvesse psühholoogi arvamusi ning nemad kahekesi moodustavad patsiendi/kliendi jaoks ravimeeskonna (kuhu võib kuuluda vastavalt vajadusele ka teisi inimesi).

Kuna praegu diagnoositakse inimesi veel RHK-10 (rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon) järgi, siis on siin välja toodud oluline just sealolevast. Ka sealne rõhutab: “On ilmne, et häire ei ole kõige täpsem termin, kuid seda kasutatakse selleks, et viidata kliiniliselt äratuntavate sümptomite kogumile või käitumisele, millega enamasti kaasneb distress ja mis häirivad isiku funktsioone.”
RHK-10 kirjeldab psüühikahäirete lähtepunkti järgnevalt: “Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on peaajuhaigus, -kahjustus või muu -häire, mille tagajärjeks on tserebraalne düsfunktsioon. /…/ Käesolevas kontekstis tähendab termin orgaaniline, et häire aluseks on autonoomselt diagnoositav peaaju- või süsteemne haigus või -kahjustus. Termin sümptomaatiline viitab sellistele orgaanilistele psüühikahäiretele, mille puhul peaaju haaratus on sekundaarne, põhihaiguseks on süsteemne ekstratserebraalne [ajuväline] haigus või kahjustus.” Eraldi vaadeldakse alkoholi ja ravimite kasutamisest põhjustatud peaajuhäired.
Psüühikahäireid käsitletakse kaheti sündroomide põhjal: 1. juhtivateks ja püsivateks nähtudeks kas kognitiivsete funktsioonide häired (mälu, intellekt ja omandamisvõime) või teadvushäired (teadvus- ja tähelepanuhäired); 2. on sündroomid, mille puhul on juhtivateks tajumis- (hallutsinatsioonid), mõtlemise sisulised (luulumõtted), meeleolu- ja emotsioonide (depressioon, mania, ärevus) või isiksus- ja käitumishäired.
Uuem klassifikatsioon ütleb psüühikahäirete kohta järgnevat:
“Vaimsed, käitumuslikud ja neuroarengulised häired on sündroomid, mida iseloomustavad kliiniliselt märkimisväärsed kõrvalekalded inimese kognitsioonis, emotsionaalses regulatsioonis või käitumises, mis peegeldavad düsfunktsiooni psühholoogilises, bioloogilises või arengulises protsessis, mis omakorda mõjutavad vaimset ja käitumuslikku toimetulekut.”

Psühholoogiliselt

Psühholoogia kui teadus, mis uurib psüühika olemust, selle avaldumise vorme ja mõjutamise viise, on meditsiiniliste arusaamadega kõrvuti psüühikahäirete tuvastamise, ravimise ja leevendamisega seotuna. Mõnel juhul saab psüühikahäireid välja ravida, kuid mõnel juhul vaid aidata oma eripäradega toimetulema. Välja ravida ei saa näiteks autismi või skisofreeniat, kuid nende eripäradega on võimalik tänu tugisüsteemide, ravimite ja mõistva suhtumisega ümbritsetult elada rahuldustpakkuvat elu.

Sotsioloogiliselt

Austraalia sotsioloog Judy Singer tutvustas maailmale termini “neurodiversiteet,” mis vastandub neurotüüpilisele ajule. Psüühika häirituse asemel oleks tulevikku vaatavalt adekvaatsem rääkida pigem neuro eripäradest, kui tituleerida kaasasündinud aju erinevusi häireteks.

Inimese haigused ja häiritused ei defineeri teda kui inimest ning ei moodusta tema kui isiku identiteeti. Nii psüühikahäiretega kui neuroloogiliste eripäradega (vastavalt kes kuidas end nimetada ja vaadelda soovib ja saab) inimesed kogevad maailma paratamatult erinevalt, kuid neil on samasugune õigus toetusele ja mõistmisele nagu neurotüüpilistel inimestel. Neurodiversiteedi patologiseerimine ei ole jätkusuutlik. Pigem annab neurodiversiteeti kuulumine neurotüüpiliste ees teatava eelise, kuna maailma tajutakse nendega võrreldes teistsugusest lähtepunktist.

Vaata lisaks

Definitsioonid

Häirete loend toetub TAI statistikale ning diagnoose kirjeldades lähtume arstlikust hindamisjuhendist RHK-10st (rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (ingl k ICD, international classification of diseases) ja samale, uuematele, ingliskeelsetele juhenditele RHK-11 ja DSM-5 (Psüühikahäirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu 5. väljaanne), sest need on universaalselt kasutusel ja sarnaselt tõlgendatud, kuid diagnostiline lugu saab oma sõnad ka kogejailt endilt. Sisuliselt ja keeleliselt on RHK-10 vähemalt psüühika- ja käitumishäirete kohapealt aegunud, kuid definitsioonide all on püütud edasi anda psüühikahäirete üldiseid tunnuseid ja iseloomu, toetudes sealjuures ka haiglate kodulehtedel ja erialaspetsialistide avaldatud infole. Oleme arvesse võtnud ka RHK-11 definitsioone selle ingliskeelsest variandist, kuna see klassifikatsioon tuleb lähiajal kasutusse RHK-10 asemel.

Siin on välja toodud ka mõni “tabu” häire, mida diagnoositakse vähe ka seetõttu, et seda ei tunnistata piisavalt avalikult kas kultuuriliselt või indiviidi tasandil. EPILL on teinud järgneva loeteluga omapoolse valiku lähtudes ühiskonnas suuremat tähelepanu ja mõistmist vajavad häired. Huvikaitse seisukohast on meie jaoks oluline ka meditsiinis aktsepteeritud diagnostiline kirjeldus, kuna just selline lähenemine garanteerib teadusliku arusaama häirete olemusest. Nimekiri on täiendamisel.

Agorafoobia

Esineb märkimisväärne ja püsiv hirm vähemalt kahe järgnevalt esitatud situatsiooni ees või nende vältimine: rahvahulgad, avalikud kohad, üksinda liikumine, kodust väljumine. See on üks ärevushäire väljendusviisidest ning võib olla ka seoses paanikahäirega.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Neuroarenguline eripära, millel on tugev geneetiline eelsoodumus. Võib oluliselt mõjutada inimese keskendumis-, õppimis-, töö- ja suhtlemise võimeis ning omab suurt mõju igapäevasele toimetulekule. Sümptomid esinevad lapseeas, kuid häiret diagnoositakse aina enam ka täiskasvanutel. Sellele on omased hüperaktiivsuse, impulsiivsuse, tähelepanu ja organiseerimise raskused.

Tähelepanu raskused ja hüperaktiivsus ning impulsiivsus on häire puhul väljaspool eale ja intellektile omast normaalset variatsiooni. Tähelepanematus viitab märkimisväärsele raskusele tähelepanu säilitamisel ülesannetele, mis ei taga suurt stimuleeritust. Häirega inimene on kergesti tähelepanust kõrvale juhitav. Esineb füüsilist rahutust, mis on kõige ilmsem struktureeritud situatsioonides, mis eeldavad käitumisel enesekontrolli. Esineb impulsiivset tendentsi reageerida järelemõtlematult kohesele stiimulitele, arvesse võtmata kaasnevaid riske ja tagajärgi.

Vaata ka: https://athliit.ee/

https://ravijuhend.ee/patsiendivarav/juhendid/252/aktiivsus-tahelepanuhaire

Autism [Autismispektrihäire (ASH)]

Aju eripäradest tulenev psühholoogiline või psüühika arenguhäire. Häiret iseloomustavad raskused sotsiaalsetes suhetes ja suhtluses ning korduvad jäigad mustrid käitumises, huvides ja tegevustes. Psüühikahäirete diagnostika ja statistilise käsiraamatu 5. väljaanne (DSM-5) viitab autismispektri häirele kui eraldiseisvale seisundile, mille sümptomite raskusaste on erinev kahes põhivaldkonnas: esimene valdkond on puudujäägid sotsiaalses suhtluses ja kommunikatsioonis ning teine valdkond on piiratud korduv käitumine, piiratud kitsad huvid ja tegevused ning sensoorsed anomaaliad. RHK-11 kirjeldab autismi kui neuroloogilist arenguhäiret. See grupp hõlmab häireid, mis tekivad arenguperioodil ja millega kaasnevad märkimisväärsed raskused spetsiifiliste intellektuaalsete, motoorsete või sotsiaalsete funktsioonide omandamisel ja teostamisel.
Autismi sümptomid jagunevad seega kahte põhivaldkonda: esiteks pidev puudujääk võimes algatada ja säilitada vastastikust sotsiaalset suhtlust ja kommunikatsiooni, ning teiseks piiratud, korduvad ja paindumatud käitumismustrid ja huvid. Puudujäägid peavad olema piisavalt suured, et põhjustada kahjustusi isiklikus, perekondlikus, sotsiaalses, hariduslikus, töises või muudes olulistes tegevusvaldkondades. Need raskused on tavaliselt täheldatavad kõigis olukordades, kuigi sümptomite raskusaste võib erineda. Laste ja täiskasvanute diagnoosimine on erinev, kuid mõlemil juhul tuleb arvesse võtta eluloolisi andmeid.

Vaata ka: https://www.autismiliit.ee/
Eesti Arst, 2018. “Autismispektri häire nüüdisaegne käsitlus”
Perearst, 2022. “Autismispektri häire – mida see endast kujutab, kuidas üles leida eripära ja kuidas sekkuda?”

Alkoholi tarvitamise häire

Seisund, kus inimese füüsiline ja/või psüühiline seisund on alkoholi liigtarbimise tõttu kahjustatud. Seda iseloomustab joomistung ja kalduvus tarvitada alkoholi suurenenud kogustes ja pikema aja vältel. Alkoholi tarbimist ei suudeta vähendada ning sellele kuulub suur osa ajast ning seda jätkatakse olenemata tervisekahjustustest. Sümptomiteks on alkoholi taluvuse suurenemine ning võõrutusnähtude ilmnemine – iiveldus, südame kloppimine, higistamine, ärevus ja nende leevendamiseks kasutatakse alkoholi või muid keemilisi aineid, näiteks rahusteid. Häirega kaasuvad ka paljud teised diagnoosid, mis on otseselt alkoholi tarvitamise häirega seotud, nagu dementsus, deliirium, psüühika– ja käitumishäired jne.

Vaata ka:
https://www.regionaalhaigla.ee/et/alkoholitarvitamise-haire-kuritarvitamine-ja-soltuvus
https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/alkoholitarvitamise-haire/

Bipolaarne meeleoluhäire

Episoodiline meeleoluhäire, mida iseloomustavad maaniliste, depresiivsete ja segatüüpi episoodide vaheldumine pikkade perioodide vältel. Meeleolude tsüklid võivad kesta päevi, nädalaid või kuid. Põhjustab muutusi meeleolus, tegutsemisaktiivsuses, mõtlemises ja käitumises. Erinevalt tavalistest meeleolu kõikumisest, on need häire puhul nii intensiivsed, et häirivad inimese igapäevaelu. Jaotatakse I ja II tüübi biopolaarseteks häireteks.
Bipolaarne I häire episoodiline meeleoluhäire, mida iseloomustab üks või mitu maanilist või segatüüpi episoodi. Maaniline episood on ekstreemne meeleolu, mis kestab vähemalt ühe nädala (kui see pole lühendatud raviga) ning mida iseloomustab eufooria, ärrituvus või suursugusus. Suurenenud on aktiivsus või energia taseme tõus ning kiire kõne, kõrge mõttelend, suurenenud enesehinnang või grandioossus. Omased on ka vähenenud unevajadus, tähelepanematus, impulsiivsus või hoolimatu tegutsemine. Segatüüpi episoodile on omased mõned maniakaalsed ja depressiivsed sümptomid, mis esinevad samal ajal või vahelduvad väga kiiresti, nt sama päeva jooksul.
Bipolaarne II häire episoodiline meeleoluhäire, mida iseloomustab üks või mitu hüpomaanilist episoodi ja vähemalt üht depressiivset episoodi. Hüpomaaniline episood on vähemalt mitu päeva püsiv meeleolu, mida iseloomustab järjepidev ülev meeleolu või kõrgenenud ärrituvus, millega kaasneb kõrgenenud aktiivsus või subjektiivselt tajutud energia rohkus. Eelnevale lisanduvad sümptomitena suurenenud jutukus, kiirenenud mõttevoog, kõrgenenud enesehinnang, unevajaduse vähenemine, tähelepanematus ja impulsiivne või hoolimatu käitumine. Taoline käitumine erineb isiku tavapärasest olekus, energiatasemest ja käitumisest.
Depressiivset episoodi kirjeldab depressiivne meeleolu või vähene igapäevane huvi tegevuste vastu pea igapäevaselt kogu perioodi vältel vähemalt kaks nädalat, millele lisanduvad ka teised sümptomid, nagu muutused unerežiimis või söögiisus, psühhomotoorne erutus/ärritus või pidurdus, kurnatus, väärtusetuse või ebavajalik süütunne ning lootusetus. Raskendatud on keskendumine ning võib esineda suitsiidsust. Sellel häire vormil pole maania ega segatüüpi episoode.

Vaata ka: https://arst.ee/haigused-ja-seisundid/bipolaarsed-haired/
https://iviniinep.weebly.com/bipolaarne-haumlire.html

Depressioon

Meeleoluhäire, mida iseloomustab depressiivne tuju (kurbus, ärritatavus, tühjustunne jms) või elurõõmu kadumine, millele lisandub ka mõni tunnetuslik, käitumuslik või neurovegetatiivne sümptom, mis tõsisel määral vähendab inimese toimetulekut. Seda saab haiglaslikuks pidada siis, kui see kestab üle kahe nädala.
RHK-10 järgi on depressioon erinevatel põhjustel episoodiline ning mõõdetav raskusastmeliselt kas kerge, mõõdukas või raske (koos psühhootiliste sümptomitega või ilma). See esineb koos ka mõne teise häirega, näiteks psühhoosi järgselt, bipolaarsuse või ärevushäirega. RHK-11 klassifitseerib depressiivseid häireid meeleoluhäirete allüksusena, tuues välja depressiooni võimalikkuse ka sünnitusjärgsel perioodil ja ainete tarvitamisest tulenevalt.

Vaata ka: https://www.inimene.ee/haigused-ja-seisundid/list/haigused-ja-seisundid/depressioon

Dementsus

Ajufunktsioonide (mõtlemine, mälu, arutlemine, planeerimine) järk-järguline langus. Dementsus ei ole haigus, vaid hulk sümptomeid. Dementsuse süvenemisel ei ole inimene võimeline teostama igapäevaelu toimetusi ja on ka ise sellest häiritud. Samuti võivad muutuda nii tema käitumine kui ka isiksuse omadused. Seda ei peeta vananemise normaalseks osaka, kuna sellisel juhul süveneksid mäluprobleemid aeglaselt.
Dementsusega inimene unustab rohkem ja tal on probleeme lahenduste leidmise ja asjade läbimõtlemisega. Probleeme võib olla otsuste tegemisel, tähelepanelikkuses, võib tekkida keelelisi raskusi, sotsiaalses tajus ja hinanguvõimekuses jms.

Vaata ka: https://dementsus.ee/
https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/dementsus/

Isiksusehäired

RHK-10 järgi liigitatakse isiksusehäireid vastavalt: paranoiline, skisoidne, düssotsiaalne, ebastabiilne (impulsiivne ja piirialane), histriooniline, anankastne, vältiv, sõltuv, muud ja täpsustamata. On ka segatüüpi ja muid isiksushäireid. RHK-11 kirjeldab isiksusehäireid teistsuguse liigituse alusel. Isiksus viitab indiviidi käitumuslikele, elukogemuslikele ja tajumuslikele omapäradele ning eneseväljendusele enese, teiste, olukordade, sündumste ja situatsioonide suhtes. Isiksushäire markeerib häireid isiksuse toimimises, mis on pea alati teataval määral soeses isikliku ja sotsiaalse segaduse või katkestustega.
Peamised isiksusehäire tunnused on halvenenud või vigased enesekohased arusaamad (nt identiteedist, enesehinnangust või enesejuhtimisest) ja/või probleemid interpersonaalses toimetulekus (nt suhete loomine ja säilitamine, teiste perspektiivi mõistmine, konflikidega toimetulek). Probleemid enese ja suhetega toimetulekul väljenduvad kohanemisraskustes nii endaga toimetulekul ja/või suhete. Viimased väljenduvad näiteks kehvas eneseregulatsioonis, emotsionaalses enesetunes ja eneseväljenduses ja käitumises, mis võib olla paindumatu.
RHK-10st kandub edasi eristatuna vaid piirialast tüüpi (borderline pattern) isiksushäire.

Orgaanilised isiksus- ja käitumishäired tulenevad ajukahjustusest. Kategooria sisaldab mitmesuguseid seisundeid, mille põhjuseks on aju düsfunktsioon.

Vaata ka: https://www.inimene.ee/teemad/uudis/2022/11/11/isiksuse-ja-kaitumishaired/

Meeleoluhäired

Levinumad neist on maniakaalne episood ehk mania, bipolaarsus ja depressiivne episood ehk depressioon, ent meditsiiniliselt tunnistatakse ka püsivaid, muid ja täpsustamata meeleoluhäireid. Meeleoluhäireid iseloomustab meeleolu episoodide ja mustrite kordumine ajas. RHK-10 järgi: meeleoluhäirete korral on põhiliseks meeleolu või afekti muutus alanemise (depressiooni) või tõusu (mania) suunas ja millega kaasneb aktiivsuse üldise taseme muutus. Enamus kaasuvatest sümptomitest on sekundaarsed vôi nende seos meeleolu ja aktiivsuse muutusega on kergesti môistetav. Eenamus meeleoluhäiretest on korduvad, kuid võib esineda ka ainult üks haigusepisood elus. Episoodi kestus võib varieeruda mõnest nädalast mitme aastani (sagedamini 6 kuud). Üksikepisoodide algus on sageli seotud stressi tekitavate elusündmuste, eriti esimeste episoodide korral.

Psühhoaktiivsete ja/või narkootiliste ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired, sh alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired.
Psühhoaktiivsete ainete all mõeldakse aineid, mis võivad põhjustada sõltuvuse ainest. Sellisteks aineteks loetakse: alkohol, opioidid, hallutsinogeenid, kannabinoidid, rahustid või uinutid, kokaiin, muud stimulaatorid (amfetamiin, kofeiin), kokaiin, nikotiin, lenduvad lahustid.
“RHK-10 diagnostilised juhised” kirjeldavad sõltuvust järgnevate sümptomite alusel: tugev tung või sundmõte tarvitada ainet; võimetus kontrollida käitumist aine tarvitamisel: aine tarvitamise algust, kestust ja hulka; aine tarvitamise lõpetamisel või koguse vähendamisel tekib võõrutusseisund või aine pidev tarvitamine, et leevendada või ära hoida võõrutussümptomei. Tolerantsuse teke, mis väljendub selles, et aine esialgse toime saavutamiseks tuleb aine annust tõsta. Vaba aja veetmise teiste võimaluste ja huvide progresseeruv taandumine aine tarvitamise ees.
Suurenenud on ajahulk, mis kulub aine hankimisele, tarvitamisele ja toimest toibumisele. Aine tarvitamise jätkamine vaatamata ilmsetele tervist kahjustavatele tagajärgedele
nagu maksakahjustus, depressiooni episoodid, mis järgnevad intensiivsele aine tarvitamise perioodile; kognitiivsete funktsioonide häirumine.

Psüühikahäiretest

Kuidas mõista psüühikahäiret?

Vaata lisaks

Definitsioonid

Oleme sinu jaoks olemas

Liitu uudiskirjaga