Mina olen Triin Tasuja, EPilli projekti “Kogemus õpetab” antropoloog ja tegevuste koordineerija. Olen lõpetanud bakalaureuse kraadi sotsiaalteaduste all Tallinna ülikoolis antropoloogias ja magistrantuuri humanitaarteaduskonnas kirjandusteadustes. Projekti kolmeaastase perioodi jooksul (2024–2026) kirjutan ka lisaks blogipostitusi. Allolevaga kirjeldan oma tegevusi selle projekti juures ning selgitan, mida tähendab antropoloogia ning antropoloogia vaimsest tervisest. Selgitan, miks on just antropoloogi pilk selle projekti teostamise juures oluline ning millised on antropoloogilise distsipliini võimalused vaimse tervise valdkonnas muudatuste elluviimiseks.
Antropoloogia tegeleb inimese uurimisega tema elukeskkonnas, vaadates teda alati seoses tema keskkonnas sisalduvate tähenduste ning nende tõlgendamiste võimalustega. Iga inimene asub kultuurilises keskkonnas ning tema elu on seotud tähendustega, mida ta selles keskkonnas teadlikult või teadmatult omaks võtab. Niisamuti, nagu antropoloogia vaatab inimest, saab see ka vaadata inimese loodud tähendusi ehk kultuuri, mida erisugused inimgrupid ainult neile omaste väärtuste ja tähenduste abil on loonud ja omaks võtnud. EPilli kontekstis võib sellisteks näideteks tuua patsiendi infovälja, meditsiinitöötaja eriteadmised ning meditsiinipoliitika ja patsiendi agentsuse küsimused. Kuigi kõigil eelmainitud teemadel on seosed haigustega ning kõigil inimgruppidel ning süsteemidel omaette vaadeldavad teadmised ja kogemused haigusest rääkimisel, erineb nende perspektiiv haiguste mõtestamisel. Patsient on see, kes haigust oma kehas tunneb, arst see, kes vaatleb patsiendi haigust. Kuid kas arst ka patsienti näeb kui terviklikku inimest, mitte vaid kui haigestunud keha, on iseküsimus. Just selliste, kohati väga ebamugavate küsimustega tegelebki vaimse tervise antropoloogia.
Antropoloogia vaimsest tervisest hõlmab mitmetasandilisi narratiive, mis on omavahel läbi põimunud. Vaimset tervist saab vaadelda väga erisugustest perspektiividest. Mõned näited sellest:
- Ajastu ning selles sisalduvad geograafilised ja poliitilised tegurid:
millal tekkisid esimesed vaimse tervise raviasutused? Millises maailmajaos ja millistel meetoditel ning milliseid teadaolevaid haigusi üldse sai ravida? Kuidas on aja jooksul muutunud suhtumine tollal teadaolevatesse haigustesse võrreldes tänasega; miks on inimestel erinev juurdepääs abile nii toona kui nüüd, jne. - Sugu ja kultuuriline enesemääratlemise võimalus:
traditsioonid eri sugude väärtustamisel indikeerivad nende staatuse ja rolli kultuurilise grupi toimimisdünaamikates. Milline on olnud näiteks naiste ligipääs terviseabile 19. sajandil, maa või linna piirkonnas? Teadmiste ja võimaluste levik on senimaani piirkonniti väga erinev, niisamuti ka suhtumine ja arusaamine tervisest ning kvaliteetsest elust. Kultuuriline enesemääratlemisõigus tähendab ka võimalust valida, kuidas inimene otsustab oma elu elada ning see võib eluea jooksul muutuda. Kaasaegses (lääne) maailmas ei pea inimene enam tingimata edasi kandma ainult neid väärtusi ja ideaale, mille keskel nad lastena kasvasid. - Teaduse areng ning poliitilised režiimid:
kui mõelda sellele, millest võis näiteks Eestis olnud nõukogude režiimis rääkida ning millised võimalused olid psühholoogilise abi saamiseks, ei ole ilmselt imestusväärne, miks me täna ennast ise alati aidata ei oska. Ka meie vanemad ei osanud, vanavanematest, kellest nii mõnigi küüditati, rääkimata. Ühe generatsiooni lahendamata kannatusi kiputakse enese teadmata pärandama järgmistele. Kui samal ajal ka okupatsiooni tõttu info liikumist pärsitakse, saab sellisest poliitilisest faktist ka inimeste heaolu aastakümneid mõjutav argument.
Miks ma võtsin omale rolli olla selle projekti juures antropoloog? – Kuna antropoloogia erialas sisalduv komplekssus aitab mõista vaimse tervise maastikul toimuvaid protsesse paljudes nende nüanssides. Olles isegi näinud maailma läbi kroonilise depressiooni ning sellest piisavalt taastunud, leian, et minu kogemused nii akadeemilises kui isiklikus elus saavad teenida nüüd ka teiste huve. Kui antropoloogia suudab maailma selle toimimise erisugustes osades põhjalikult mõtestada ja koost lahti võtta, et elamise komponente läbi suurendusklaasi vaadelda, siis kirjandusteadused on aidanud mul mõista, kuidas käsitleda kõike elusolevat läbi tervikliku loo ning tükkideks võetud maailm taas üles ehitada. Kokku seega ideaalsed võimalused kogemuslugude koostamiseks. Just kogemuslood on projekti “Kogemus õpetab” enim väljapaistev tulemus.
Metoodika kujunemisest
Algimpulss idee teostamiseks ning projekti sisu loomiseks lähtub enda kogemustest meditsiinisüsteemis. Viimased toetuvad omakorda antropoloogilistele võtetele, mis loovad raamistiku, mille peamiseks lähtekohaks on süsteemi ja indiviidi vaheliste suhete uurimine. Ühel hetkel enda taastumisteekonnal mõistsin, et lahendused, mida praegune meditsiinisüsteem vaimse tervise probleemidest abi leidmiseks pakub, ei garanteeri mulle tervenemist. Seetõttu olen enne kogemuslugudeni jõudmist väga palju erisuguste spetsialistidega koostööd teinud, et enda psühholoogilist seisu kaardistada. Sellest on omakorda hargnenud mitmeid teemasid, mida olen käsitlenud nii oma varasemas loomingus kui uurimistöödes. Loogiline järg neile oli huvi süveneda teiste inimeste kogemustesse, et mõista, mis võimalused on olnud neile kättesaadavad.
Toetudes teiste praktikute ja teoreetikute töödele, kes on sotsiaaltöö, psühholoogia ja meditsiinisüsteemiga kokku puutunud, sisaldab metoodika eelkõige suure variatsiooniga tööriistakasti tulevaste kogemuslugude koostamiseks.
Kogemusloo metoodika peamine eesmärk on luua juhend koos kirjeldustega kogemuslugude tegemise protsessist; ja kogemuslugude esitamise kaudu vähendada kultuuris levinud stigmasid psüühikahäiretest. Selleks, et kogemuslood teeniksid oma eesmärki, annab see metoodika juhendi, mida arvesse võtta loo koostamisel ja esitamisel eri formaatides
Metodoloogiast kujuneb välja metoodika ning metodoloogiaga tegelemine on põhiline igapäeva töö, et projekti lõppedes oleks võimalik esitada meetod, mille abil Eestis avalikke kogemuslugusid koostada. Metodoloogia alla kuuluvad tegevused, nagu: psüühikahäirete tundma õppimine erisugustele teaduslikele allikatele toetudes, kontaktide hoidmine ja loomine kogemusloolistega, intervjuude ette valmistamine ja intervjueerimine ning nende analüüs, kogemuslugude koostamine ja toimetamine. Selle kõige tulemusel toimub ka metoodika kirjutamine, mis toetub nii teadusele kui tegelikele kogemustele, mis inimestega koostöös tekivad – just see tähendabki, et metoodika on loodud antropoloogiliste välitööde raames. Sealjuures on abiks olnud kõik inimesed, kes on oma huvi projekti vastu üles näidanud, sealhulgas ka need, kellega tervikliku looni ei jõuta, kuna tänu neile selgus, millest tuleks lähtuda, et mõista taastumise mitmepalgelist olemust ning millised on avaliku taastumisloo jaoks olulised piirid.
Kogemuslood kui aeglase ajakirjanduse võimalus
Akadeemilises kontekstis on antropoloogia lõpp produkt etnograafia, kuid SoM projektis on väljund pigem rakendusliku antropoloogia (vt näiteks: Antropoloogia Keskuse tegevust) poole kaldu. See tähendab, et antropoloogi töö sisaldab praktilisi lahendusi kultuurilistele probleemidele, milles lahenduste leidmisel toetutakse nii olemasolevale kaasaegsele teaduskirjandusele, psüühikahäiretega inimestega tehtud intervjuudele ehk reaalsetele kogemustele ning eelnevate sünteesile, mille tulemusel valmivad avalikud kogemuslood, kogemuslugude metoodika, hea tava meediale ning muu teavitustöö, sh see blogi ning psüühikahäirete nimistu antud kodulehel. Viimast püüan teha koostööna kogemusloolistega, kelle otsene kogemus ja haigusteadlikkus võiksid laiendada sõnavara, mille abil paremini mõista psüühikahäire tegelikku kogemust.
Üks põhjusi, miks vaimse tervise diagnoosid on raskesti mõistetavad, tuleneb ka sellest, et inimesed ei tea neist piisavalt. Pole just tavapärane, et keegi oma lõbuks diagnostilist manuaali loeks, pigem on see meditsiiniga seotud inimeste lektüür. Senistest intervjuudest on ilmnenud korduvalt ka tõsisasi, et ka raskesse seisu sattunud ja värskelt diagnoosi saanud inimestel pole oma diagnoosi sisule ligipääsu. Siin on kahe kultuurisfääri lõikumisel eriti terav probleem: kui arstid pole suutnud oma patsientidelegi avada nende haiguse sisu, mida saaksime siis tänasel päeval oodata ühiskondlikult levinud mõistmisest? – Seda probleemi püüamegi lahendada EPilli platvormil avaldatava infoga.
